Kolmapäev, 17. juuni 2026. Varahommikul pole veel kuulda muusikat, tantsu ega aplausi. Umbes kell 7.30 hakkab Bürgerhalle juures asuv parkimisplats täituma. Enamik 16-st reisibussist on juba valmis. Seljakotid visatakse õlgadele, lõunasöögikarbid kaovad kottidesse, otsitakse kokkusaamiskohti, võrreldakse bussinumbreid, 1 600 saiakest jagatakse õiglaselt busside vahel. Mõned õpilased näevad veel unised välja, teised aga vaevalt suudavad oma ootusärevust varjata. Peaaegu 1 000 inimest koolikogukonnast asuvad ühiselt teele Norderney poole – matkapäevale, mida Gronau üldkool pole seni veel kogenud.
Juba see arv näitab, kui erakordne see ekskursioon on. Teele asub mitte üks klass ega üks aastakäik, vaid kogu kool: I ja II astme õpilased, õpetajad, töötajad ja saatjad. Kogu koolikogukond, jagunedes 16 bussi vahel, on teel saarele.
Hiljemalt Norddeichi parvlaevasadamas kujuneb sellest pilt, mis jääb paljudele ilmselt meelde. Sadu õpilasi astuvad maha, orienteeruvad ja lähevad lõpuks pardale. Juba ülesõit muutub paljude jaoks elamuseks. Mõned on esimest korda praamil, vaatavad kajakasid või otsivad parimat kohta relingul. Keegi ei oska veel aimata, kui hea meeleolu valitseb just sellel laeval õhtul.
„Ma pole kunagi varem praamil sõitnud. Juba see oli tõesti lahe.“ – Mika Kentrup, 5. klass, klass 5c
Kui paljud õpilased laeva avastavad, saabub Ursula Steuerile eriline hetk: kaptenisillal satub ta kapteniga vestlusse ja saab heita pilgu reisi kulisside taha. See on rahulik stseen päeva keskel, mida muidu iseloomustavad liikumine, hääled ja ootusärevus.
Norderneyle jõudes jaguneb kool saare eri osadesse. Just selles peitubki osa selle päeva võlust. Ei ole üht kindlat marsruuti ega ühtset programmi, mida kõik üheaegselt läbiksid. Mõned klassid jalutavad läbi küla, teisi tõmbab ranniku poole või liivamägedesse. Mõned söövad koos friikartuleid, teised otsivad endale koha mere ääres, kolmandad aga lihtsalt hakkavad kõndima ja avastavad saart omal moel.
Selle käigus kohtuvad ikka ja jälle tuttavad näod. Erinevatest klassidest õpilased kohtuvad üksteisega, õpetajad ei kohtu oma õpilastega äkki koridoris, vaid liivamägedest ja rannatoolide vahel. Niimoodi muutub matkapäev ikka ja jälle väikeste kohtumiste päevaks.
Põhjarannal on eriti palju tegevust. Q2 klassi õpilased on seal ette valmistanud mitmesuguseid tegevusi: võrkpalli, tuulelohkide lennutamist ja liivalosside ehitamist. Kollased hoiatusvestid näitavad, kus on midagi teha. Pallid lendavad õhus, tuulelohud tõusevad halli taevasse, liivast tekivad lossid, kujundid ja motiivid. Mõnes kohas ehitatakse keskendunult, teistes ergutatakse valjuhäälselt. Paar meetrit edasi toimub jalgpallimäng, kus pole ammu enam oluline, kes tegelikult millisesse klassi kuulub.
„Mulle meeldis, et kohtasime pidevalt teiste aastakäikude õpilasi. Tänu sellele tundus meie kool veelgi enam ühtse kogukonnana.“ – Joris Funke, Q1
Ilm ei tee kooliperele elu just alati kergeks. Saare kohal mööduvad ikka ja jälle vihmasajud, tuul on pidev kaaslane. Aga see sobib Norderneyle just sel päeval. Vihmamantlid tõmmatakse kinni, kapuutsid tõmmatakse pähe, kotid pakitakse tihedamalt kokku. Siis minnakse edasi. Meeleolu ei muutu. Võib-olla ka seetõttu, et see päev ei tugine sellele, et kõik oleks täiuslik.
Kõik ei olnud enne reisi kohe veendunud. Üksainus päev Põhjamerel, varahommikul lahkumine, hilisõhtul tagasitulek – kas see on seda väärt? Seda küsimust kuulsime eelnevalt tihti. Saarel saab see teistsuguse vastuse.
„Alguses mõtlesin: sõita nii kaugele – ja siis ainult üheks päevaks? Aga lõpuks oli see tõesti väga tore.“ – Noel Citgez, 10b klass
Võib-olla peitubki just selles selle päeva tugevus. Asi ei ole selles, et võimalikult palju tegevusi ära teha. Tähtis on aeg väljaspool harjumuspärast raamistikku. Vestlused, mida tunnis ei teki. Ühine naer vihmas, tuul näol, õpilastega täidetud praam, väikesed võistlused liival ja hetk, mil kool toimub äkki hoopis teises kohas.
„Loomulikult kohtume õpilastega iga päev tundides. Aga sellisel päeval saab näha neid hoopis teistsugusest küljest: kuidas nad üksteisega suhtlevad, vastutust võtavad ja üksteist toetavad. Ja ausalt öeldes – on lihtsalt tore kogeda kooli ka sellisena.“ – Denise Hilgenberg, õpetaja
Seda, et reis sai alguse Ursula Steueri ideest, ei rõhutata küll pidevalt. Ja ometi on see osa sellest päevast. Oma koolidirektori ametiaja lõpus ei soovinud ta päeva, mis keskenduks ainult temale, vaid ühist kogemust võimalikult paljudele. Just see toimubki Norderneyl: ei mingit ametlikku hüvastijätu, ei mingit lava, ei mingeid pikki kõnesid – vaid kogu kool, mis on koos teel.
„Mulle oli oluline, et me koolikogukonnana saaksime veel kord ühiselt teele asuda. See, kui palju ilusaid hetki sel päeval tekkis, liigutas mind väga.“ – koolidirektor Ursula Steuer
Kui praam õhtul taas mandri poole suundub, ei ole väsimusest esialgu eriti midagi tunda. Tagasitee on lärmakas, elav, peaaegu nagu väike pidu. Muusika mängib, õpilased laulavad ja tantsivad, ikka ja jälle kostab aplaus. Õpetajad seisavad nende vahel, mõned filmivad, teised lihtsalt naeravad kaasa. Ja Ursula Steuer ei ole selle stseeni äärealal, vaid otse keskel.
Just need pildid räägivad palju sellest päevast. Hommikul seisavad peaaegu 1 000 inimest veel gruppidena busside juures ja ootavad väljasõitu. Õhtul tantsivad nad koos praamil. Vahepeal on vihma, tuult, randa, küla, friikartuleid, tuulelohesid, liivalosse, vestlusi, naeru ja palju väikeseid hetki, mida ükski ajakava ette määrata ei saa.
Norddeichis ootavad lõpuks jälle bussid. Hea meeleolu saadab kooliperet veel veidi tagasiteel. Mõnes bussis laulatakse ja räägitakse edasi, teistes on esimestel õpilastel juba ammu silmad kinni vajunud. Mingil hetkel läheb vaiksemaks. Järk-järgult sõidavad bussid tagasi Gronau Bürgerhalle juurde. Kui ka viimane buss on veidi pärast pool ühte kohale jõudnud, on kooliperel selja taga erakordselt pikk päev. Muusika praamilt on ammu vaikinud. Jäänud on midagi muud.
Võib-olla jääbki see päev just seetõttu nii paljudele meelde. Sest praami, ranna, tuule, bussisõidu ja lugematute väikeste kohtumiste vahel sai taas kord selgeks, mis kool õppetöö kõrval veel on: kogukond.
Ja sellepärast, et sel päeval ei olnud kool hetkeks enam kool.
on olnud Gronau ühtse kooli asutamisest saadik selle juures tegev. Käesoleva õppeaasta lõpus läheb koolidirektor Ursula Steuer pensionile. Alates Gronau ühtse kooli asutamisest 2014. aastal on Ursula Steuer olnud kooli direktor ning kujundanud kooli arengut algusest peale koostöös õpetajaskondade, töötajate, õpilaste ja nende perekondadega. Selle aja jooksul on kool samm-sammult kasvanud – kuni esimese abiturientide lennuni 2023. aastal.
Ühine reis Norderneyle sai alguse just tema ideest. Asjaolu, et see on just tema tegevuse lõppakord Gronau üldkoolis, annab sellele päevale erilise tähenduse. Samal ajal sümboliseerib see reis seda, mis on Ursula Steuerile viimastel aastatel alati oluline olnud: kool kui ühise õppimise paik, aga ka kohtumiste, koosolemise ja elava ühenduse paik.
muud muljed: (peagi lisandub veel pilte)
